MINU LUGU

KES MA OLEN JA KUST KÕIK ON ALGUSE SAANUD

Tere, mina olen Kõrgemäe talu noor perenaine Eneli! Olen kasvanud Tallinna külje all viiekordses paneelmajas, naabriks oli mul krutskeid täis tüdruk Egle, kes märkamatult nakatas mind pisikuga. Pisikuga, mis pani armastama müstilisi, kohati ettearvamatuid ja natuke ka hirmsaid hobuseid.

Olen püsimatu (mis aastatega hakkab õnneks aina enam kontrollile alluma), kuid mingil põhjusel on hobused suutnud mind köita terve elu. Esimesed kokkupuuted hobustega olid Jüri tallis, kuhu salaja (ema, vabandan luiskamise pärast!) naabritüdrukuga kaasa läksin. Treeningutega alustasin Vaida lähedal asuvas kodutallis, esimeseks treeninghobuseks oli suur kollane Vaks. Mäletan siiani kuidas alustasin kordel traavi õppimist, imetlesin peremehe elutoa seinal uhkeid rosette ning kargel jõuluhommikul viisin hobustele maiuseid.

 
KOLIMINE MAALE BÄMBIDE VAHELE

Alustasime 2000 algusaastatel päris oma majakese otsingutega ning tulemusteta möödus tükk aega, kuniks sattusime vanema õega Kõrgemäe õuele. Mälestustes on aknast paistvad rotiaugud, kurguni ulatuv hein, lagunenud kõrvalhooned ning õu, kuhu kinni oli jäänud suur liinibuss. See maja pidi olema minu ja mu õe saladus, mida ma õnneks ema eest suuta ei hoidnud, sest selle saladuse väljarääkimise järel oli otsus tehtud, me võtame väljakutse vastu!

Minu mõistuses ei olnud kohta uudisele, et me tõesti kolime maale ja pean maha jätma kõik enda sõbrad ja turvalise keskkonna, kahjuks ka ratsatreeningud. Tänaseks ei suuda ma enda ema selle otsuse eest ära tänada ning tol ajal rääkis minus pead tõstnud puberteet.

Olin kolimise järel sisseelamise ning kooli vahetamisega nii ametis, et jäin hobustest eemale kuueks aastaks, kui sattusin külla Raplamaal asuvasse Kuusemäe tallu, Ohekatku külas. Seal tegelesin hobustega ligi kaks aastat ning Kuusemäe talu ja talu perenaine Margot Torn on siiani minu jaoks suureks pidepunktiks, kus koguda inspiratsiooni ja mõtteid.

 
ELUÜLIKOOL VÄLISMAAL 

Olles värskelt gümnaasiumi lõpetanud, võtsin päeva pealt vastu otsuse lükata ülikool edasi ning kolida viie päeva pärast Londonisse, Inglismaale. Kogusin suurlinnas elades kõvasti pealehakkamist, julgust, raha, teadmisi ning töökogemusi. Londonis elades sain teada, mida tähendab õige sõprus ja selg-selja vastas hakkama saamine, kuidas ellu jääda suurlinnas ja millal on õige aeg töö-rattalt maha astuda.

Kui tundsin, et minu Londoni soovid olid täidetud, suundusin edasi Toskaana päikese alla, kus algas uus eluülikooli semester. Elasin klassikalises Itaalia väike-linnas nimega Camaiore, mida ühelt poolt ümbritseb Vahemere soolane mereõhk ja teiselt poolt müstilised mäetipud. Planeeritud kolmest kuust lapsehoidjana sai sujuvalt ligi aasta ja saamine osaks/suureks õeks Itaalia perekonnas. Pärastlõunatel koos nonna Luigia´ga ravioolide meisterdamine, vend Lori´ga jalgpallitrenni suundumine või zio Gabriele´ga veini rüüpamine olid osa minu igapäevasest elust. Tänaseks tundub Itaalia elu kui unenägu, millele mõeldes tekib nostalgia ning märkamatult avanevad lennufirmade kodulehed, et planeerida uut famiglia külastust.

 
UNISTUSTE JÄRGIMINE JA OMA HOBUSE LEIDMINE

Ma ei olnud kunagi reaalselt arvanud, et võtan hobused ja rajan enda elu maale. Suurem osa sõpru unistasid vaid maalt minema saamisest, kuid mina aina ajasin juuri enda kodukanti. Eestisse naastes olid kunagised õpingusoovid kadunud, ema ja Margoti utsitamisel ning usaldusel kuulasin enda südant ja järgisin utoopseid lapsepõlve unistusi. Töötasin sekretär-logistikuna, töö kõrvalt jätkasin mitme aasta järel treeneri käe all ratsatreeningutega ning asusin õppima hobuhooldaja erialale.

Esimese kursuse lõpus nägin kuulutust, et Haapsalu lähedal otsib kodu vahva hobune. Olin kõrges palavikus, kuid juba järgmisel päeval sõitsin kohale, et hobune üle vaadata. Selgus, et reklaamitud hobune oli juba ühele kohalikule ära lubatud, kuid talliomanikul oli kahju minu aega raisata ning pakkus mulle halli ruuna nimega Veluur. Hobune oli arg ja pisut kiuslik, räpane ning veidi kõhetu. Hoolimata sellest, et reaalne arutelu hobuse võtmise üle toimus alles eelmisel päeval ning esmamulje ei olnud just ideaalne, oli sisetunne risti vastupidine. Juba kahe päeva pärast olin ootusärevuses Kuusemäe talu õuel, kuhu saabus minu enda isiklik hobune. Veluuri leidmise järel toimus areng kiiresti, sest Kõrgemäel tuli valmistuda hobuse koju toomiseks ja selleks oli talle tarvis leida ka sõber! Kirjutasin pikemalt enda hobuste leidmise lugu ka siin, seega huvilised saavad haarata sooja tee ning lugeda edasise kohta siit.

HUNT KRIIMSILMA SEITSE AMETIT

Lõpetasin tublisti põllumajandustootja viienda taseme ehk olen hobusekasvatusspetsialist. Kui soovin tulevikus enda taset veelgi tõsta, peaksin sammud seadma välismaale, sest Eestist on kõrgeim diplom käes. Olen läbinud Rohelise Kaardi programmi, mis tagab kõigile hobuinimestele standartiseeritud aluspõhja teadmised ning oskused. Samuti olen läbinud mitmeid koolitusi erinevat hobuinimeste käe all erinevatel teemadel (treenerikoolitus, aretuskoolitus jms).

Tegelikkuses ei pöörle ega keerle aga minu elu täielikult vaid hobuste ümber, sest lisaks töötan väikeses lasteaias õpetajana, olen õppinud raamatupidamist, Lana Vallo meigikoolis meigikunstnikuks ning pean elustiili- ja reisiblogi Do-Dolce. Olen eraettevõtja ning aegajalt töötan projektipõhiselt TRE raadios ning kirjutan artikleid erinevatele Eesti meediaväljaannetele. Seega olen üks paras hunt kriimsilm oma seitsme ametiga. Küll aga olen just sellise kirju päevakavaga rahul, sest puudub kindel rutiin ja ei teki püsimatust.

JUURTE JUURUTAMINE

Juba mõnda aega olen tundnud, et tegelikkuses ongi kõige õigem kuulata enda südame häält. Ei tohi lasta teistel enda unistusi maha teha ning läbi elu olen järginud Itaalia vanasõna, mis ütleb, et võimatut tahtes saame parima võimaliku. Usun täielikult, et mõtetel on kõige suurem võim ja ka kõige salajasemad soovid kipuvad täituma!

Tänaseks olen rajanud enda ettevõtte Kiarali OÜ, ehitame ja arendame oma kodu Kõrgemäel ning püüdlen vaikselt oma unistuste poole. Järjest enam tunnen, et minu koht on siin ja tahan seda imelist loodust, vahvaid hobuseid ning mõnusaid emotsioone jagada ka külalistega. Maailmas rännata on tore, kuid kõige parem on ikka tagasi pöörduda oma katusekambrisse Raplamaa metsade ja soode vahel.