Mälestusi Veluurist

Vellu ei ole eriline ninnu-nännutaja vaid ikka karjajuhile omaselt iseseisev ning omaette nohiseja, seega on need jagatud hetked veelgi erilisemad! Tuleb paneb oma pea hetkeks vastu minu oma ja sellest piisab täiesti!

Veluuri endine omanik Carolina Kuris:”Tean Veluuri tema sünnist saati (jah ta oli väiksena üsna kollane ja passis peaks ka kirjas nii olema naljakal kombel) kasvas ta koos poolvennaga ning kutsuti neid Lumepallideks Veluuri saduldasin mina kuna ta oli inimese suhtes väga arg ning iga vale liigutus lõpes sellega et ta üritas põgeneda(mis vahest ka õnnestus).

Pikkamööda võitsin ta usalduse ning algas ratsahobuseks saamise pikk ja konarlik tee. Et valjaid pähe saada tuli need laiali võtta ja uuesti pähe kokmu panna. Saduldamisega minu mäletamist mööda probleeme ei tekkinud. Mäletan hästi et et edasi ega tagasi ta lihtsalt ei liikunud. Esimesed traavid sai tehtud sügisel karjamaal tema ema Sinisuka järgi ta oli ka ainuke kelle sabas ta sörkida jaksas. Edasi mäletan et sai käidud esimesel maastikul külavahel kus tuli vastu traktor ning kuna tee oli kitsas siis otsustasime et keerame otsa ümber ning ootame kuni tee laiemaks läheb. Nii kui otsa ümber saime panid kõik hobused minema peale ühe see oli Veluur kes jooksis vaikselt traavi nagu homset poleks.

Veluuriga tegin ka oma esimese kõrguse rekordi kui hüppasin temaga 115 lattaeda.
Veluur on ka telestaar kunagi metsküla kronul jäime kaadrisse.
Edaspidi oli veluur see hobune kellega kadusin ma tundideks metsade vahele ilma et keegi muret tunneks. Veluur ei kartnud midagi kui välja arvata maante triibud, need ausalt olid hirmad.
Kahjuks selgus peagi et veluur sporti ei sobi kuna ilmnes et poisil on emfüseem mis aegajalt tugevalt välja andis.
Peale seda jäi ta lastele kõigeparemaks õpetajaks.”

Relika:”Minu üllas ja uhke õpetaja, minu tütre suuuuuuur armastus

Moona Maria:”Minu esimene lemmik ja kallis hobuna jään teda igatsema❤️ Armastan teda kogu hingest ❤️ Jääb alati minu südamesse❤️😭”

Reelika:”Veluur oli mu üks lemmikutest kui ta Ridalas oli. Temaga oli hea ratsutada kuigi ma ei osanud siis veel nii hästi pole ta mind enda mäletamist moodi alla visanud. Kahju, et nii läks😔😰”

Kui möödus Vellu lahkumisest kaks nädalat, istutasime tema mälestuseks pisikeste ratsutajatega ühe ilusa puu, seal all saab mõlgutada häid mõtteid!

FACEBOOK | SNAPCHAT | INSTAGRAM|

TWITTER | BLOGLOVIN | YOUTUBE 

Share:

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga