MINU ESIMENE OMA HOBUNE

Ühel õhtul nägin kuulutust, järgmisel päeval käisin hobust vaatamas ja neljandal päeval oli hobune Kuusemäe talu õuel. Nii jõudis minuni Haapsalu lähedalt Ridala tallist hall Eesti ratsahobune nimega Veluur (muideks, kas teadsite, et valgeid hobuseid pole olemas! Valge pole ju värvus! :)).

Hobune on aga karjaloom ja ei tohiks pikemas perspektiivis üksinda elada, seega hakkasin ruttu talle sõpra otsima, et saaksin ta päris oma koju tuua. Käisin vaatamas ikka päris mitmeid hobuseid ja ponisid. Minu arvates peaks aga loomaga, eriti veel hobusega, tekkima side. Õigemini valibki minu arvates pigem loom endale omaniku välja, seega ei tahtnud ka uisapäisa tegutseda.

ÜKS EI JÄÄ TEISETA EHK KUST TULI TEINE HOBUNE

Läksin ühte Raplamaa tallu tegelikult hoopis pisikest Shetlandi poni vaatama, kuid tema vaatas mu üle ja rohkem huvi ei tundnud, ka mina polnud vaimustuses. Omanik tahtis mulle veel ümbrust näidata ja vaatasime üle ka tema hobusekarja. Seal oli ka see kirju suksu, kes hakkas esimesest hetkest mul järgi käima ja juttu ajades puhkas oma pead mu õlal. Ilmselgelt olin välja valitud, kuna aga mul oli algne (ja jäärapäine) soov osta pisike poni lastele, ei jätnud ma jonni ja otsisin edasi.

Vaatasin veel mitmeid loomi, kuid kirju ratsaponi Kiara oli ikkagi pidevalt mõtteis. Lisaks on tal sama nimi, mis minu Itaalia onu-naisel, kunagi ütlesin, et see nimi on nii kihvt ja tahaks seda kuidagi kasutada, nüüd jõudis ta ise minuni.

Kiara on kunagi ratsastatud ja seejärel põllul rahulikult lillelapse elu elanud, seega on temaga veidi rohkem tööd tarvis teha, et saaks sadula ja ratsaniku selga. Omanik aga nägi, et teineteiseta me ei saa ja oli ta nõus nö prooviajale andma, mul oli aega kolm kuud otsustamiseks. Ma ei pea vist mainimagi, et kolm kuud on ammu möödas ning tegelikult teadsin sisimas juba esimesel päeval, et tagasi ma teda küll ei vii.

 

JÄLGI TEGEMISI FACEBOOKIS

Vaikselt toimetame ja askeldame siin Raplamaa rabade vahel, talus toimuva ja hobuste eluga saab kursis olla Kõrgemäe talu Facebooki lehel.

Olen tänulik kui jagate seda lehte ka enda tuttavate-sõpradega, võibolla just sinu tutvuskonnas on neid, kes tunneksid hobustest palju rõõmu?!

Tulevikuideid on palju ning eks ühel hetkel loodaks ikka pisikese poni ka koju tuua, kuid eks temagi leiab ise minuni tee kui aeg õige, elu on seda tõestanud juba piisavalt.

TÄNANE TÄIENDUS EHK KOLM HOBUST, OMA ETTEVÕTE JA SUURED UNISTUSED

Lõpetasin tublisti põllumajandustootja viienda taseme ehk olen hobusekasvatusspetsialist, kui soovin enda taset veelgi tõsta, peaksin sammud seadma välismaale, sest Eestist on kõrgeim diplom käes. Olen läbinud Rohelise Kaardi programmi, mis tagab kõigile hobuinimestele standartiseeritud aluspõhja teadmised ning oskused. Samuti olen läbinud mitmeid koolitusi erinevat hobuinimeste käe all erinevatel teemadel (treenerikoolitus, aretuskoolitus jms).

Tänaseks on meie kirju seltskonnaga liitunud ka särtsakas hobune Thor Printsess, kellest kirjutasin veidi lähemalt ka siin. Lähiajal plaanin tutvustada teile kõiki hobuseid eraldi ka veidi täpsemalt, et saaksite aimu milline meie punt on!

Tegelikkuses ei pöörle ega keerle aga minu elu täielikult vaid hobuste ümber, sest lisaks olen õppinud Lana Vallo meigikoolis meigikunstnikuks ning pean elustiili- ja reisiblogi Do-Dolce. Olen rajanud enda ettevõtte, vabakutselisena töötan TRE raadios, kirjutan artikleid erinevatele Eesti meediaväljaannetele ning aitan arendada Raplamaa turismi. Seega olen üks paras hunt kriimsilm oma seitsme ametiga. Küll aga olen just sellise kirju päevakavaga rahul, sest puudub kindel rutiin ja ei teki püsimatust.

Orginaalpostitus ilmus siin.

FACEBOOK | SNAPCHAT | INSTAGRAM|

TWITTER | BLOGLOVIN | YOUTUBE 

<a href=”https://www.bloglovin.com/blog/18855267/?claim=g8rbzxy59cc”>Follow my blog with Bloglovin</a>